Uue energia definitsioon
Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni poolt 1980. aastal (Genggheni aasta) korraldatud "ÜRO uue ja taastuvenergia konverentsil" määratleti uus energia järgmiselt: uute tehnoloogiate ja uute materjalide põhjal saab traditsioonilist taastuvenergiat moderniseerida ja kasutada ning ammendamatu ja korduv taastuvenergia asendab fossiilenergia piiratud ressurssidega ja saastab keskkonda, keskendumine päikeseenergia, tuuleenergia, biomassienergia, loodete energia, geotermilise energia, vesinikuenergia ja tuumaenergia (aatomienergia) arendamisele
Uus energia viitab üldiselt taastuvenergiale, mis on välja töötatud ja mida kasutatakse uue tehnoloogia alusel, sealhulgas päikeseenergia, biomassienergia, tuuleenergia, geotermiline energia, laineenergia, ookeani vooluenergia ja loodete energia, samuti soojustsükkel ookeani pinna ja sügava kihi vahel jne. Lisaks on olemas vesinikuenergia, biogaas, alkohol, metanool jne ning laialdaselt kasutatavat kivisütt, naftat, maagaasi, veeenergiat ja muid energiaallikaid nimetatakse tavapäraseks energiaks. Tavapärase energia piiramise ja üha silmatorkavamate keskkonnaprobleemide tõttu on kõik riigid pööranud üha enam tähelepanu uuele keskkonnakaitse ja taastuvate omadustega energiale.
Uus energia, mis võib Hiinas tööstust moodustada, hõlmab peamiselt hüdroenergiat (peamiselt väikeseid hüdroelektrijaamu), tuuleenergiat, biomassienergiat, päikeseenergiat, geotermilist energiat jne, mis on ringlussevõetav ja puhas energia. Uue energiatööstuse arendamine ei ole mitte ainult tõhus täiendus kogu energiavarustuse süsteemile, vaid ka oluline meede keskkonnajuhtimiseks ja ökoloogiliseks kaitseks ning on ülim energiavalik inimühiskonna säästva arengu vajaduste rahuldamiseks.
Üldiselt viitab tavapärane energia energiale, mis on tehnoloogias suhteliselt küps ja mida on kasutatud ulatuslikult, samas kui uus energia viitab tavaliselt energiale, mida ei ole ulatuslikult kasutatud ning mida uuritakse ja arendatakse aktiivselt. Seetõttu loetakse tavapärasteks energiaallikateks sütt, naftat, maagaasi ning suurt ja keskmise suurusega hüdroenergiat, samas kui päikeseenergiat, tuuleenergiat, kaasaegset biomassienergiat, geotermilist energiat, ookeanienergiat ja vesinikuenergiat peetakse uuteks energiaallikateks. Tehnoloogia arengu ja säästva arengu kontseptsiooni loomisega on tööstuslikke ja kodumaiseid orgaanilisi jäätmeid, mida on varem peetud prügiks, uuesti mõistetud ning neid on põhjalikult uuritud ja arendatud energiaressursside kasutamise materjalina. Seetõttu võib jäätmete ressursikasutust pidada ka uue energiatehnoloogia vormiks.
Energiaressursse, mida inimesed on alles hiljuti arendanud ja kasutanud ning mida tuleb edasi uurida ja arendada, nimetatakse uuteks energiaallikateks. Võrreldes tavapäraste energiaallikatega on uutel energiaallikatel erinev sisu erinevatel ajaloolistel perioodidel ja tehnoloogilisel tasandil. Tänapäeva ühiskonnas viitab uus energia tavaliselt päikeseenergiale, tuuleenergiale, geotermilisele energiale, vesinikuenergiale jne.
Kategooria järgi võib selle jagada: päikeseenergia, tuuleenergia, biomassienergia, vesinikuenergia, geotermiline energia, ookeanienergia, väike hüdroenergia, keemiline energia (näiteks eetripõhine kütus), tuumaenergia jne.
